on Tartu Ülikooli uusaja professor. Teadustööst.
Nõukogude Liidu okupatsioon tõi Eesti jaoks kaasa raudse eesriide läänemaailmaga. Kuni 1980. aastate lõpuni oli ainus regulaarühendus väljapoole Nõukogude Liitu 1965.
Enne raudteeühenduse kujunemist olid liikluse tuiksoonteks postiteed. Nii kulges teekond Tallinna ja Tartu vahel läbi Paide ja Koeru ning kestis postihobustega umbes 20 tundi.
Kristlike eesnimede üldine levik ning katoliku pühakukalendri juurdumine rahva kombestikku tõendab, et 16. sajandi alguseks olid eestlased ristiusu omaks võtnud.
Rootsi aja lõpul (1695) elas Eesti alal 350–400 tuhat inimest. 1696–1697. aastate näljahäda nõudis Eestis vähemalt 50‒100 tuhat ohvrit.
Liivimaal 16. sajandiks välja kujunenud pärisorjus oli osa Ida-Euroopa talurahva pärisorjastamise protsessist.
Eesti talurahva intiimelu norme kujundasid varauusajal ühelt poolt luteri kirik ning teiselt poolt rahvapärased tavad. Kiriku nägemuses pidi suguelu olema abieluline, heteroseksuaalne ning suunatud järelkasvu saamisele.
Varauusaja alguses jagunes Eesti ala kolme maahärra – Liivi ordu ning Tartu ja Saare-Lääne piiskopkondade vahel.