Jüri Viikberg

Pärast Eesti annekteerimist likvideeris Nõukogude võim (1940) kõik juudi seltsid, ühingud ja organisatsioonid. Veel rängemalt mõjus teine maailmasõda, mis hävitas Eestis väljakujunenud juutkonna sootuks. 1941.

Enamik enne Teist maailmasõda Eestis rännelnud mustlastest oli siia saabunud 19. sajandil ja 20. sajandi algupoolel Lätist, seetõttu räägiti Eestis ülekaalukalt nn Läti mustlasmurret.

Päritolumaa järgi jagati Eesti mustlased 19. sajandil kolme rühma: a) Rootsist ja Soomest tulnud Laiuse mustlased, b) Vene mustlased Ida-Eestis ja c) Läti mustlased lõunapiiri aladel. 1841.

2021. aastal loendati Eestis 676 romat, kellest 62% kõneles emakeelena rahvuskeelt, u 10% eesti ja 20% vene keelt.

1940. aasta suvel, kui NSV Liit Eesti Vabariigi annekteeris, suleti kõik siinsed vene organisatsioonid ja nende aktivistid represseeriti.

Ukrainlaste massiline sisseränne Eestisse algas pärast teist maailmasõda, kui nende töökäsi rakendati Tallinna, Harjumaa ning Ida-Virumaa tööstusobjektidel.

1940. aastal sulges Nõukogude võim tatari (nagu teisedki) usuühingud, lisaks hävitas punavägi Narva mošee (1944).

Eestlaste rahvuslik liikumine 1980. aastate lõpul aktiveeris ka Eesti ukrainlasi ja Eestimaa Rahvuste Ühenduse vaimus sündis nende Ukraina Kaasmaalaskond Eestis (1988).

Iseseisvuse taastanud Eesti Vabariigis (1991) said suurest hulgast vene elanikest üleöö välismaalased, kes pidid tegema valiku, kuidas edasi. Suur osa lahkus, nii et venelaste arv vähenes 1990. aastatel 123 656 inimese võrra (26%).

Eesti Vabariigi taastamisele eelnenud eestlaste uus rahvuslik ärkamisaeg äratas ka ingerisoomlased. Nad hakkasid kohe oma seltsielu korraldama: esimesena rajati Tartu Ingerisoomlaste Selts (22.

Eesti iseseisvumine (1918) eraldas siinsed juudid Venemaal ja Lätis asuvaist keskustest ja Eesti juutkond, enamik Tallinnas ja Tartus, muutus paiksemaks kui kunagi varem.

Juhuslikest Eestisse jõudnud juutidest on teateid juba 14. sajandist (1333), kui neid Lääne- ja Kesk-Euroopas üldiselt taga kiusati, kuid eristuvast rahvusrühmast saab siin rääkida alates 19. sajandist. 14.

Eestlaste asustus Venemaal sai alguse stiihilisest ümberasumisest Ingeri- ning Pihkvamaale (14. sajand – 1744) ja jätkus legaalse migratsioonina (1744–1861), kui Eesti oli lülitatud Vene impeeriumi koosseisu. 19.

Eesti taasiseseisvumise järel (1991) avastas ligi kolmandik elanikest, et neist on üleöö saanud välismaalased. Kui 1989. aastal elas Eestis vaid 39 välisriigi kodanikku 15 kodakondsusest, siis 1990.

Anneksiooni, sõjategevuse ja piirimuutuste tagajärjel jäi Eesti vähemusrahvustest sisuliselt ilma ja 1945. aastal moodustasid 831 000 eestlast tervelt 97,3% rahvastikust.

Vabadussõja lõpuks elas Eesti Vabariik Tartu rahu järgsetes piirides ja esimese ülevaate vastse riigi rahvastikust andis 1922. aasta rahvaloendus. Registreeriti nii kodakondsus kui ka rahvus.

Olgugi üks rahvas, pole eestlased ei ühetaolised ega üht nägu.

Eestisse oli pikema aja jooksul siirdunud naabermaade elanikke, kellest enamik assimileerus.