Olev Liivik

Teise maailmasõja järgne sisseränne okupeeritud Eestisse oli suurelt jaolt seotud suurtööstuse arendamisega, mis teenis üleliidulisi huve. Eesti NSV võimudel ei olnud selles osas palju kaasa rääkida.

Natsi-Saksamaa toime pandud genotsiidi juutide vastu Teise maailmasõja ajal tähistatakse mõistega holokaust, mida mõnikord laiendatakse romadele.

Teise maailmasõja puhkedes olid Saksamaa ja NSV Liidu suhted soojad. 23. augustil 1939 sõlmisid maad mittekallaletungilepingu, mida tuntakse Molotovi-Ribbentropi paktina.

Sakslased olid sõdadevahelises Eestis vabariigis venelaste järel suuruselt teine vähemusrahvus. 1922. aasta rahvaloenduste andmetel elas Eestis 18 319 ja 1934. aastal 16 346 sakslast. Võrreldes 19. sajandi lõpuga oli 1920.

Eesti-, Liivi- ja Kuramaa saksakeelse elanikkonna ühtekuuluvustunde otsingutest võib rääkida alates 18. sajandi lõpust seoses trükisõna laiema levikuga.

Eestlaste sotsiaalse staatuse tõus ei olnud 19. sajandini mõeldav assimileerumiseta sakslaste hulka, ent võrdlemisi jäikade seisuslike barjääride tõttu ei olnud oma seisusest välja murdnud eestlasi kuigi palju.

Sõdadevahelises Eestis moodustasid vähemusrahvused natuke enam kui 10% rahvastikust. Eesti riik suhtus oma vähemusrahvustesse tunduvalt paremini kui paljud teised Euroopa maad.