Heiki Valk

Läänemeresoome asustus Setomaal algab I aastatuhandel e.m.a  algläänemeresoomlaste tulemisega idast. 5.–6.

Valdava osa Eesti elanikest moodustasid ka uusajal eesti talupojad.

Lisaks eestlastele elas keskajal maal teisigi mittesakslasi. Ajaloolise Läänemaa ja Harjumaa rannikul ja väikesaartel, samuti Hiiumaal elasid keskajal rannarootslased, keda mainitakse ka kirjalikes allikates.

Keskajal võib Eestis arheoloogia andmetel, matmiskommete ja juhuleidude põhjal eristada kaht suuremat kultuuriruumi.

Keskajal asus Eesti alale elama rohkelt peamiselt Saksa päritolu germaanlasi, kes moodustasid tollase ühiskonna sotsiaalse ülemkihi. Huvitavaid tulemusi on andnud keskajal linna- ja maakalmistutele maetute DNA võrdlemine.

Muutused sotsiaalsetes suhetes, majanduses, rahvastikus ja poliitilises korralduses, mis Eestis põhiliselt 13. sajandi jooksul aset leidsid, tõid kaasa eri keelte ja tavadega inimeste elamise kõrvuti või koos.

Seni on vana DNA abil uuritud enam kui 70 Eesti keskaegsetele maakalmistutele maetud inimese luustikke.

Katku jäljed arheoloogiliselt uuritud keskaegsete kalmistute matmiskombestikus enamasti ei kajastu: massilisele üheaegsele suremusele viitavaid ühishaudu sinna hulgana loobitud surnutega, nagu teame hilisemast ajast, leitud ei ole.

Vaatamata ühistele juurtele on läänemeresoome rahvaste – liivlaste, eestlaste, soomlaste, karjalaste, vadjalaste ja vepslaste – kultuurid muinasaja lõpul erinevad ja omanäolised. Erinevused kerkivad esile I aastatuhande teisel poolel ja ilmnevad eriti alates 11. sajandist.

Ajaloolise aja lävel võib tänase Eesti mandriosas arheoloogilise ja keeleajaloolise andmestiku alusel täheldada kahte suuremat rahvarühma: ühelt poolt põhja- ja lääne-, teisalt lõunaeestlased. Esimestega liituvad ka saarlased, kuigi neid käsitleb Henriku kroonika eestlastest eraldi.