Karl Pajusalu

Läänemeresoome asustus Setomaal algab I aastatuhandel e.m.a  algläänemeresoomlaste tulemisega idast. 5.–6.

Eesti taasiseseisvumisel oli tähtis ka võitlus eesti keele õiguste ja kindlama staatuse eest. Seda püüti kõigepealt teha seadusandlikult. Juba 1989.

Eesti kirjakeele kiirele arengule 1920. aastatel pani aluse Eesti Vabariigi (EV) sünd 1918. aastal ja eesti keele saamine selle riigikeeleks 1919. aastal.

Valdava osa Eesti elanikest moodustasid ka uusajal eesti talupojad.

Põllumajanduse kollektiviseerimine lõhkus suurel määral senise talumajapidamistel põhineva elulaadi. Sellega seoses kasvas ka rahvastiku liikuvus.

Ühtse eesti kirjakeele kujunemisel oli murrangulise tähtsusega 19. sajandi keskpaik ja sellele järgnenud rahvuslik ärkamisaeg, kui leidsid aset olulised muutused eesti keele kasutamises ja kirjeldamises ning ka keele sümboolses väärtustamises.

Eesti keeleala murdejaotus kujunes välja 19. sajandi lõpuks – 20. sajandi alguseks.

19. sajandi keskel oli Eesti keelealal kasutusel kaks kirjakeelt: põhjaeesti ja lõunaeesti keel. Nende mõlema kirjapanekuks kasutati põhiliselt saksapärast nn vana kirjaviisi.

Alates 16. sajandist saab jälgida eesti keele ajalugu järjepidevatele kirjalikele allikatele toetudes.

Uusajal kujunesid Eesti alast väljaspool asetsevad keelesaared teadaolevalt ainult Lätis – Leivu ja Lutsi keelesaar – ja Lõuna-Pihkvamaal – Kraasna keelesaar.

16.–17. sajandil pandi Eestis alus kahe kirjakeele, põhjaeesti ja lõunaeesti traditsioonile.

Esimesed kirjalikud andmed eesti keelest pärinevad 13.

Uusajal põhjaeesti murdepõhjale tekkinud tallinna ehk põhjaeesti kirjakeel ja lõunaeesti murdepõhjale tekkinud tartu ehk lõunaeesti kirjakeel hakkasid kiriku- ja koolikeelena omakorda mõjutama rahvakeele arengut.

Esimesed kirjalikud allikad, kus on näiteid eesti keele kohta, on säilinud 13. sajandi esimesest poolest.

Materiaalse kultuuri osas hakkab ligikaudu aastast 1500 (Eestis alates 1200) eKr välja joonistuma Soome, Eesti ja Läti rannikuvöönd, kus rajati maapealse ehitusega monumentaalseid kivikalmeid ning kohati ka statsionaarsete piiretega põllusüsteeme ehk n

Esimesed lingvistilist analüüsi võimaldavad kirjalikud allikad eesti keele kohta pärinevad alles muinasaja lõpust, kui arvatavalt aastatel 1224–1227 pandi kirja Henriku Liivimaa kroonika (lad Heinrici Origines Livoniae) ning aastatel 1219–1220 (ja 1230) Taani hindamisraamat (lad Libe

Arheoloogilise ainese, kirjalike allikate ning keeleandmete (sh toponüümika) valguses võib ajaloolise aja koidikul (12.–14. sajandi paiku) näha Läänemere idaranniku maades, Soome lahe ümbruses ning Laadoga ja Äänisjärve vahelisel alal erinevaid läänemeresoome etnilisi rühmitusi.

Lõunaeesti muinasmurre lahknes esimesena läänemeresoome keeleühtsusest (viide). See eristumine algas keskläänemeresoome perioodil rohkem kui 2000 aastat tagasi ning jõudis lõpule hilisläänemeresoome perioodiks (jn 1).

Läänemeresoome keeleühtsusest lahknes kõigepealt lõunaeesti hõimukeel (viide), seejärel liivi keel.

Läänemeresoome varajasse algkeelde tekkisid esimesed murdeerinevused juba enne 500 eKr; need erinevused suurenesid 500 eKr–200 pKr, seda ajajärku nimetatakse kesk-algläänemeresoome perioodiks.

Lääneuurali keel on läänemeresoome, saami ja mordva keelte ühise ajaloolise algkuju koondnimetus.