on Eesti Keele Instituudi juhtivkeelekorraldaja. Teadustööst.
Kuivõrd sakslased moodustasid Eestis ja Lätis alates 13. sajandist valitseva ülemkihi, kelle staatus säilis kuni 19.
Eesti ala keeleline taust on kirev. Asjaajamiskeelena on läbi aegade kasutatud ladina, alamsaksa, ülemsaksa, poola, rootsi, taani, vene ja eesti keelt ning kohanimed dokumentides on olnud mitmekeelsed.
1560. aastatest pärinevad Eestimaa vakuraamatud on esimesed põhjalikumad eesti keele allikad pärast Taani hindamisraamatut, sisaldades mõisate ja külade nimesid. 1582. aastast tekivad Liivimaa revisjonide materjalid.
16. sajandi teisest poolest alates on olemas põhjalikumad nimesid sisaldavad loendid. Pärast Liivi sõda seadsid uued võimud – Poola, Rootsi ja Taani –, oma Eestis asuvate valduste üle sisse täpsema arvestuse.
Vaadeldava ajavahemiku silmapaistvaim nimeallikas on Taani hindamisraamat (Liber Census Daniae, LCD), mida dateeritakse tinglikult aastaga 1241, kuid mille lähteandmed pärinevad varasemast ajast.
Perioodi algupoolest on Eesti nimede allikaid mõnevõrra rohkem kui 14.–15. sajandist, mis on kaetud lünklikumalt.
Vanimad kirjalikes allikates (Skandinaavia saagades, ruunikividel, Henriku Liivimaa kroonikas) mainitud Eesti kohanimed (peale Eesti enda, mille algmed lähevad Tacituse mainitud Aestii rahvani a 98 pKr) hõlmavad Eesti maakondade ja kihelkondade nimesid: Harjumaa, Järvamaa, Virumaa, Saaremaa, Saka