Anti Selart

1558. aastal Liivimaale tunginud Moskva sõjaväe suurus ulatus olenevalt sõjakäigust 9000 kuni 20 000 meheni. Selle tuumiku moodustas aadliratsavägi koos streletsitega.

Muutused sotsiaalsetes suhetes, majanduses, rahvastikus ja poliitilises korralduses, mis Eestis põhiliselt 13. sajandi jooksul aset leidsid, tõid kaasa eri keelte ja tavadega inimeste elamise kõrvuti või koos.

„Taani hindamisraamat“ lubab oletada, et 1240. aasta paiku oli umbes 10% Põhja-Eesti vasallidest kohalikku („eesti“) päritolu. Kuivõrd seda teavet võib laiendada maa teistele osadele, on ebaselge.

Lisaks eestlastele ja sakslastele asus juba siinse linnaelu (viide) algusajal Liivimaa linnadesse inimesi ka mujalt. 14.

Just linnakontekstis on oluline Liivimaa elanikkonna jagunemine „sakslasteks“ (deutsch) ja „mittesakslasteks“ (undeutsch). Alates 14.

Linnades oli võimupositsioonil alamsaksa keelt kõnelev ja hansalinnade ühiskultuuri esindav eliit, mis samas oli arvuliselt vähemuses.

Kõige püsivam kohalik rahvarühm, kelle hulgas enamuse moodustasid kunagi võõrsilt saabunute järeltulijad, oli Liivimaa aadel – mõisnikud. Seejuures, erinevalt sageli esinevast ettekujutusest, polnud enamik Liivimaa sakslasi aadlikud.

Kuigi kirjalikke allikaid 13. sajandist on säilinud vähe, kinnitavad need ometi, et kohalik rahvas osales Liivimaa linnaelanikkonna kujunemises kohe linnaelu algusest saati. Inimeste täpsema päritolu kohta annavad tunnistust nende nimed.

Eesti keskajaks nimetatakse traditsiooniliselt perioodi 1200–1550, mis Euroopa üldise ajaloo kontekstis vastab hiliskeskajale ja varauusaja algusele. 13.