Kategooria: uusaeg

Eesnimevaliku rikastumine uusajal on seotud kolme protsessiga. Kõige püsivamalt mõjutasid nimevalikut protestantismiga seotud arusaamad kristlastele sobivatest nimedest.

Eesti talupoegade lisanimed võisid edasi kanduda põlvest põlve, kuid tüüpiline isaliinis pärandumine võis ka kergesti katkeda. Isikut võidi elu jooksul kirja panna mitmel erineval põhimõttel tekkinud lisanimega.

Kuivõrd sakslased moodustasid Eestis ja Lätis alates 13. sajandist valitseva ülemkihi, kelle staatus säilis kuni 19.

Eesti ala keeleline taust on kirev. Asjaajamiskeelena on läbi aegade kasutatud ladina, alamsaksa, ülemsaksa, poola, rootsi, taani, vene ja eesti keelt ning kohanimed dokumentides on olnud mitmekeelsed.

Sellest perioodist pärinevad peaaegu kogu Eesti territooriumi katvad kõigi taluperemeeste nimesid sisaldavad dokumendid. Nendest vanimad on vakuraamatud mitmetes Põhja-Eesti piirkondades 16.

1560. aastatest pärinevad Eestimaa vakuraamatud on esimesed põhjalikumad eesti keele allikad pärast Taani hindamisraamatut, sisaldades mõisate ja külade nimesid. 1582. aastast tekivad Liivimaa revisjonide materjalid.

16. sajandi teisest poolest alates on olemas põhjalikumad nimesid sisaldavad loendid. Pärast Liivi sõda seadsid uued võimud – Poola, Rootsi ja Taani –,  oma Eestis asuvate valduste üle sisse täpsema arvestuse.

Milline on eestlaste geneetiline pärand ja selle eriomadused? Geneetiline sarnasus on mitmetahuline ja keeruline teema.

Uusaja algust tähistav reformatsioon tõi kaasa uuendusi ka eesti rahvakalendri jaoks.

Eestlaste võimalused tõusta kõrgemale maal talupoja ning linnas liht- või käsitöölise rollist olid uusajal ahtad, ent mitte olematud. 16. sajandist ning 17.

Eesti varauusaegses linnarahvastikus saab eristada nii sotsiaalseid –– kui ka etnilisi rühmi.

Kui 1570. aastal puhkes Rootsi ja Venemaa vahel sõda, kujunes Virumaast kuni Pljussa vaherahu sõlmimiseni 1583. aastal üks peamisi sõjatandreid kahe riigi omavahelises mõõduvõtmises.

Kuigi eesti muinasjutuainese kirjapanekud hõlmavad enam kui kahe sajandi pikkust perioodi, on valdav osa neist kirja pandud 19. sajandi viimasest veerandist kuni 20. sajandi esimese pooleni.

Rahvausundis täheldatav mõningane mitmekesistumine seoses ristiusu mõjudega, kuid osalt on see pigem vormiline.

Iga ajastu lisab kohapärimusse oma kihi. Tekib juurde uusi objekte, säilinud saavad uusi tähendusi – osa maastikust kirjutatakse üle.

Eestlaste, nagu ka naaberrahvaste vanasõnad on kogutud ja kirja pandud valdavalt 19. sajandi lõpus ja 20. sajandil. Vanasõnapärimus on aga moodustunud pikema aja jooksul.  

1558. aastal alanud sõdade ajajärk tõi kaasa paljude põliste aadlisuguvõsade hääbumise ning järgnevatel sajanditel integreerus baltisaksa aadli hulka arvukalt sisserändajaid. Seda protsessi mõjutasid mitmesugused poliitilised sündmused. 1580.

Koos kirjaoskuse leviku ning poliitilise, majandusliku ja ühiskondliku tegevuse arenguga tekkis vajadus vahetada kirjalikke sõnumeid. Kirjade saatmine hoogustus paberi kasutuseletulekuga 14.–15. sajandil.

Valdava osa Eesti elanikest moodustasid ka uusajal eesti talupojad.

Talurahva olukorra parandamine muutus  18.–19. sajandi vahetusel ajakohaseks nii keskvalitsuses kui ka kohalikes rüütelkondades.

1558. aastal Liivimaale tunginud Moskva sõjaväe suurus ulatus olenevalt sõjakäigust 9000 kuni 20 000 meheni. Selle tuumiku moodustas aadliratsavägi koos streletsitega.

16. sajandi piiride ebakindlus ja pidev vaenutegevus Moskva-Leedu ja Vene-Liivimaa sõdade ajal tõi kaasa venelaste arvu kasvu tänasel Eesti alal. Vene kalurikülasid mainitakse esmakordselt 16. sajandi teisel poolel. 17.

Kristlike eesnimede üldine levik ning katoliku pühakukalendri juurdumine rahva kombestikku tõendab, et 16. sajandi alguseks olid eestlased ristiusu omaks võtnud.

Uusajal kujunesid Eesti alast väljaspool asetsevad keelesaared teadaolevalt ainult Lätis – Leivu ja Lutsi keelesaar – ja Lõuna-Pihkvamaal – Kraasna keelesaar.

Uusajal põhjaeesti murdepõhjale tekkinud tallinna ehk põhjaeesti kirjakeel ja lõunaeesti murdepõhjale tekkinud tartu ehk lõunaeesti kirjakeel hakkasid kiriku- ja koolikeelena omakorda mõjutama rahvakeele arengut.

Rootsi võimuperioodi kahele viimasele aastakümnele jätsid jälje Suur näljahäda (1696–1697), Põhjasõda (1700–1710) ja Eesti ala tabanud viimane suur katk (1710–1711).

Rootsi ajal kasvas Eesti ala rahvastik neljakordseks – sajalt tuhandelt inimeselt aastal 1625 neljasaja tuhandeni aastaks 1695. Kasvu aluseks oli kogu 17. sajandi püsinud väga kõrge loomulik iive.

Liivimaal 16. sajandiks välja kujunenud pärisorjus oli osa Ida-Euroopa talurahva pärisorjastamise protsessist.

Eesti talurahva intiimelu norme kujundasid varauusajal ühelt poolt luteri kirik ning teiselt poolt rahvapärased tavad. Kiriku nägemuses pidi suguelu olema abieluline, heteroseksuaalne ning suunatud järelkasvu saamisele.

Varauusaja alguses jagunes Eesti ala kolme maahärra – Liivi ordu ning Tartu ja Saare-Lääne piiskopkondade vahel.