Rootsi ajal kasvas Eesti ala rahvastik neljakordseks – sajalt tuhandelt inimeselt aastal 1625 neljasaja tuhandeni aastaks 1695. Kasvu aluseks oli kogu 17. sajandi püsinud väga kõrge loomulik iive.
Liivimaal 16. sajandiks välja kujunenud pärisorjus oli osa Ida-Euroopa talurahva pärisorjastamise protsessist.