Kategooria: rahvastik

Eesti iseseisvumine (1918) eraldas siinsed juudid Venemaal ja Lätis asuvaist keskustest ja Eesti juutkond, enamik Tallinnas ja Tartus, muutus paiksemaks kui kunagi varem.

Aastatel 1920–1922 naasis Eestisse 1320 venelast-optanti, kes ühinesid Eesti suurima rahvusvähemusega. 1922. aasta rahvaloenduse andmetel moodustasid venelased 8,2% (91100 inimest) Eesti elanikkonnast.

Sakslased olid sõdadevahelises Eestis vabariigis venelaste järel suuruselt teine vähemusrahvus. 1922. aasta rahvaloenduste andmetel elas Eestis 18 319 ja 1934. aastal 16 346 sakslast. Võrreldes 19. sajandi lõpuga oli 1920.

Võrreldes Vene tsaaririigi avarustega elas I maailmasõja hakul lääne pool pigem väike osa eesti hajalast (hinnanguliselt 15 000 inimest). Kogukondade geograafiline ulatus oli aga avar – Austraalias Melbourne’is elas 1914.

Eesti-, Liivi- ja Kuramaa saksakeelse elanikkonna ühtekuuluvustunde otsingutest võib rääkida alates 18. sajandi lõpust seoses trükisõna laiema levikuga.

Eesti taasiseseisvumise järel (1991) avastas ligi kolmandik elanikest, et neist on üleöö saanud välismaalased. Kui 1989. aastal elas Eestis vaid 39 välisriigi kodanikku 15 kodakondsusest, siis 1990.

Anneksiooni, sõjategevuse ja piirimuutuste tagajärjel jäi Eesti vähemusrahvustest sisuliselt ilma ja 1945. aastal moodustasid 831 000 eestlast tervelt 97,3% rahvastikust.

Vabadussõja lõpuks elas Eesti Vabariik Tartu rahu järgsetes piirides ja esimese ülevaate vastse riigi rahvastikust andis 1922. aasta rahvaloendus. Registreeriti nii kodakondsus kui ka rahvus.

Eestisse oli pikema aja jooksul siirdunud naabermaade elanikke, kellest enamik assimileerus.

Rootsi aja lõpul (1695) elas Eesti alal 350–400 tuhat inimest. 1696–1697. aastate näljahäda nõudis Eestis vähemalt 50‒100 tuhat ohvrit.

Rootsi võimuperioodi kahele viimasele aastakümnele jätsid jälje Suur näljahäda (1696–1697), Põhjasõda (1700–1710) ja Eesti ala tabanud viimane suur katk (1710–1711).

Rootsi ajal kasvas Eesti ala rahvastik neljakordseks – sajalt tuhandelt inimeselt aastal 1625 neljasaja tuhandeni aastaks 1695. Kasvu aluseks oli kogu 17. sajandi püsinud väga kõrge loomulik iive.

1558. aastal puhkenud Vene-Liivimaa sõja eel võis Eesti ala rahvaarv ulatuda 300 000ni, kuid jõudis sealt edasi sügavasse madalseisu 17.