Kategooria: lingvistika

Materiaalse kultuuri osas hakkab ligikaudu aastast 1500 (Eestis alates 1200) eKr välja joonistuma Soome, Eesti ja Läti rannikuvöönd, kus rajati maapealse ehitusega monumentaalseid kivikalmeid ning kohati ka statsionaarsete piiretega põllusüsteeme ehk n

Vanimad kirjalikes allikates (Skandinaavia saagades, ruunikividel, Henriku Liivimaa kroonikas) mainitud Eesti kohanimed (peale Eesti enda, mille algmed lähevad Tacituse mainitud Aestii rahvani a 98 pKr) hõlmavad Eesti maakondade ja kihelkondade nimesid: Harjumaa, Järvamaa, Virumaa, Saaremaa, Saka

Esimesed lingvistilist analüüsi võimaldavad kirjalikud allikad eesti keele kohta pärinevad alles muinasaja lõpust, kui arvatavalt aastatel 1224–1227 pandi kirja Henriku Liivimaa kroonika (lad Heinrici Origines Livoniae) ning aastatel 1219–1220 (ja 1230) Taani hindamisraamat (lad Libe

Arheoloogilise ainese, kirjalike allikate ning keeleandmete (sh toponüümika) valguses võib ajaloolise aja koidikul (12.–14. sajandi paiku) näha Läänemere idaranniku maades, Soome lahe ümbruses ning Laadoga ja Äänisjärve vahelisel alal erinevaid läänemeresoome etnilisi rühmitusi.

Lõunaeesti muinasmurre lahknes esimesena läänemeresoome keeleühtsusest (viide). See eristumine algas keskläänemeresoome perioodil rohkem kui 2000 aastat tagasi ning jõudis lõpule hilisläänemeresoome perioodiks (jn 1).

Läänemeresoome keeleühtsusest lahknes kõigepealt lõunaeesti hõimukeel (viide), seejärel liivi keel.

Läänemeresoome varajasse algkeelde tekkisid esimesed murdeerinevused juba enne 500 eKr; need erinevused suurenesid 500 eKr–200 pKr, seda ajajärku nimetatakse kesk-algläänemeresoome perioodiks.

Lääneuurali keel on läänemeresoome, saami ja mordva keelte ühise ajaloolise algkuju koondnimetus.

Läänemeresoome keelte, nende seas ka eesti keele sõnavaras on sadu tüvesid, mille kaugem päritolu pole teada.